Kotkapoegadele

Internetis liigub ringi kaks lugu kotkastest.

Esimene:

Mees leidis aiast kotkamuna ja pani kanapessa. Kotkapoeg sündis koos teiste tibudega ning kasvas kanade seas üles. 

Terve elu tegi kotkas sama, mis kanadki, arvates, et ka tema on kana. Ta siblis mulda ning otsis ussikesi ja tõuke. Ta loksus ja kaagutas. Sageli peksis ta tiibadega ja lendas paar meetrit edasi.

Aastad möödusid ja kotkas kasvas suureks. Ühel päeval nägi ta kõrgel oma pea kohal pilvitus taevas toredat lindu. Tõusvaid õhuvoole kasutades ja harva oma tugevaid kuldseid helkivaid tiibu kasutades laugles too kuninglikult kõrgel sinitaevas. 

Kotkas vaatas aukartusega üles. "Kes see on?" küsis ta.

"See on kotkas, lindude kuningas", ütles talle naaber. "Ta kuulub taevasse. Meie oleme kanad - meie koht on maa peal."

Kotkas ohkas sügavalt ja jätkas siblimist.

Niisiis elas ja suri kotkas kanana ainult seepärast, et uskus end kana olevat.

Teine lugu räägib farmerist, kes püüdis kinni kotkapoja ja pani ta oma kanade juurde. Kotkas sõi koos kanadega ja omandas nende eluviisi. Ühel päeval külastas seda talu peremehe sõber ja märkas kotkast hoovis kanade hulgas.

"Mida see kotkas siin teeb?" küsis ta farmerilt. 

"Ega ta ei tea, et ta on kotkas," vastas farmer. "Ta arvab, et ta on kana. Ta sööb rohtu ja teeb kõike, mida teevad kanad. Ta ei lenda kunagi." 

"Mina ei arva nii," ütles sõber, "ta on ikkagi kotkas, sest ta on selleks loodud. Tal on kotka süda ja ühel päevad saab ta sellest aru." 

Farmeri sõber püüdis seda tõestada, julgustades kotkast lendama, kuid edutult. Siis, ühel päeval, päikesetõusu ajal, viis ta kotka mäe tippu ja lükkas ta sealt alla. Kotkas hakkas hirmust tiibadega rabelema ja tundis järsku, kuidas tiivad teda kannavad ning lendas tagas mäe tippu. Ta saavutas uskumuse, et ta suudab lennata.
Kui kotkas nägi mäe kohale tõusvat päikest, tõi ta kuuldavale metsiku rõõmukarje, sirutas tiibu ja lendas ära, ega tulnud enam iial tagasi farmi õuele. 

Tavaliselt teeb kotkas oma pesa suure kuristiku servale. Seal haudub emalind välja oma pojad ning toidab ja kaitseb neid. Pesa on tehtud okastest, krobelistest kividest ja teravatest luudest. See on kaetud villa, sulgede ja karvadega loomadelt, kelle kotkas on söögiks tapnud. Kui kotkaema pesa "pahupidi pöörab," on see signaaliks poegadele, et varsti tuleb lahkuda. Ka torgib ta neid oma teravate küüntega. Ja siis saabub päev, mil ta oma võimsate tiibadega tõukab nad pesast välja ja lükkab üle kaljuserva. Hirmust kisades langevad pojad allapoole nagu kivid. Kuid just sel hetkel, kui nad on kukkumas surnuks, sööstab kotkaema nende alla ja kannab nad tiibadel üles tagasi. Ta kordab seda protseduuri nii kaua, kuni pojad õpivad lendama. 

Kotkapoeg, kes jääb virisema: "Ma ei suuda!", hukkub kaljudel ja lisab oma surnukeha seal juba lebavatele raibetele. Kuid kotkapoeg, kes püüab lennata, kuigi lendamine näib võimatuna, leiab end varsti taeva isandana! 

Kotkas on loodud lendama – lendama ülespoole. Võimsate tiivalöökidega sööstab ta läbi tormipilvede. Ta jätkab lendu, kuni tema pea kohal särab päike ja ta tunneb end turvaliselt selle paitavas valguses. 

Kotkad on tuntud oma eriliselt hea nägemise poolest. Väljend "kotka silm" kirjeldab hästi selle majesteetliku linnu üht silmatorkavat võimet. Kotka silmanägemine on inimese omast kolm kuni neli korda teravam. 

Kotkad ei ela madalikel või tasandikel, metsades, aedades või mererandades sageli koos suurte karjadena, nagu enamus teisi linde. Kotkad on eraldunud teistest lindudest ja elavad kõrgustes. Nende kodu on taevas! 

Kui me püüame elada kõrgustes, paneme me paratamatult tähele teatud asju.
Pole palju neid, kes seal elavad.
Õhk on puhtam, nähtavus selgem ja avaram; me näeme kaugemale.
Ilu võtab lausa hingetuks.
Me tunneme, et suudame kõik ja oleme võitjad.
Taevas on lähedal ja me võime sinna söösta igal hetkel, kui vaid soovime.

Head lendu, minu kotkapojad.