Oli kord üks omamoodi väike küla. See oleks olnud fantastiline koht elamiseks, kui seal ei oleks olnud ühte probleemi. Külas oli vett ainult siis, kui vihma sadas. Selle probleemi lõplikuks lahendamiseks otsustasid külavanemad sõlmida lepingu kellegagi, kes oleks valmis iga päev külale vett tooma. Vabatahtlikke oli kaks ning külavanemad otsustasid sõlmida lepingu mõlemaga. Neile tundus, et väike konkurents hoiaks hinnad all ning tagaks veega varustamisel varuvariandi.
Üks kahest lepingu võitnud inimesest, Ed, tõttas ostma kahte tsinkämbrit ning asus kiirustades vett kandma miili kaugusel asuvast järvest. Oma tööga teenis ta kohe raha, kandes varastest hommikutundidest hilisõhtuni oma kahe ämbriga järvest vett. Ta tühjendas need suurde betoonmahutisse, mille küla selleks otstarbeks oli ehitanud. Ta pidi igal hommikul enne teisi ärkama, et veenduda piisava veevaru olemasolus külaelanike jaoks, kui nad seda peaksid vajama. See oli raske töö, kuid ta oli õnnelik, et teenis raha ning omas ühte kahest selle töö erilepingust.
Teine võitnud lepinguosaline, Bill, kadus mõneks ajaks. Teda ei olnud mitme kuu jooksul näha ning Ed oli õnnelik, et tal ei olnud konkurenti. Edile kuulus kogu teenistus.
Selle asemel, et Ediga võistlemiseks osta kaks ämbrit, oli Bill kirjutanud äriplaani, loonud aktsiaseltsi, leidnud neli investorit, võtnud tööle direktori, kes tegi kogu töö, ning naasis kuue kuu pärast ehitusbrigaadiga. Aastaga ehitas tema meeskond mahuka, küla järvega ühendava roostevabast terasest torustiku.
Suurejoonelisel avamistseremoonial teatas Bill, et tema vesi on puhtam kui Edi oma. Bill teadis, et rahvas nurises sodi esinemise üle Edi vees. Bill teadustas ka, et suudab varustada küla veega 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Ed tõi vett ainult tööpäevadel, ta ei töötanud nädalavahetustel.
Siis ütles Bill, et ta võtab 75% vähem raha selle tunduvalt kvaliteetsema ning töökindlama veeallika eest. Küla hõiskas rõõmust ning kõik jooksid viivitamatult Billi torustiku otsas oleva kraani juurde.
Et konkurentsis püsida, alandas ka Ed oma hinnamäära 75% võrra ning ostis veel kaks ämbrit, kattis need kaanega ning hakkas vedama iga korraga neli ämbrit. Parema teenuse pakkumiseks palkas ta oma kaks poega endale abiks, et töötada vahetustega nii öösel kui ka nädalavahetustel. Kui ta pojad läksid kolledzisse õppima, ütles ta neile: "Kiirustage tagasi, sest ühel päeval kuulub see äri teile."
Mingil põhjusel ei tulnud aga ta pojad pärast kooli lõpetamist enam tagasi. Lõpuks palkas ta töötajad, kelle tõttu tekkis tal probleeme ametiühingutega. Ametiühingud nõudsid suuremat palka, kõrgemat tulu ja soovisid, et nende liikmed kannaksid ainult ühte ämbrit korraga.
Bill sai aga aru, et kui üks küla vajab vett, vajavad seda ka teised. Ta tegi oma äriplaani ümber ning asus müüma oma kiiret, suuremahulist, madala hinnaga puhta vee tarnesüsteemi külade jaoks üle kogu maailma. Ta teenib ainult ühe penni kohaletoimetatud ämbritäie vee kohta, kuid ta tarnib miljoneid ämbreid vett päevas. Olenemata sellest, kas ta töötab või mitte, tarvitavad inimesed miljoneid ämbreid vett ning kogu see raha voolab tema pangaarvele. Bill töötas välja torustiku, mis toob nii raha tema arvele kui ka vett küladele.
Üks kahest lepingu võitnud inimesest, Ed, tõttas ostma kahte tsinkämbrit ning asus kiirustades vett kandma miili kaugusel asuvast järvest. Oma tööga teenis ta kohe raha, kandes varastest hommikutundidest hilisõhtuni oma kahe ämbriga järvest vett. Ta tühjendas need suurde betoonmahutisse, mille küla selleks otstarbeks oli ehitanud. Ta pidi igal hommikul enne teisi ärkama, et veenduda piisava veevaru olemasolus külaelanike jaoks, kui nad seda peaksid vajama. See oli raske töö, kuid ta oli õnnelik, et teenis raha ning omas ühte kahest selle töö erilepingust.
Teine võitnud lepinguosaline, Bill, kadus mõneks ajaks. Teda ei olnud mitme kuu jooksul näha ning Ed oli õnnelik, et tal ei olnud konkurenti. Edile kuulus kogu teenistus.
Selle asemel, et Ediga võistlemiseks osta kaks ämbrit, oli Bill kirjutanud äriplaani, loonud aktsiaseltsi, leidnud neli investorit, võtnud tööle direktori, kes tegi kogu töö, ning naasis kuue kuu pärast ehitusbrigaadiga. Aastaga ehitas tema meeskond mahuka, küla järvega ühendava roostevabast terasest torustiku.
Suurejoonelisel avamistseremoonial teatas Bill, et tema vesi on puhtam kui Edi oma. Bill teadis, et rahvas nurises sodi esinemise üle Edi vees. Bill teadustas ka, et suudab varustada küla veega 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Ed tõi vett ainult tööpäevadel, ta ei töötanud nädalavahetustel.
Siis ütles Bill, et ta võtab 75% vähem raha selle tunduvalt kvaliteetsema ning töökindlama veeallika eest. Küla hõiskas rõõmust ning kõik jooksid viivitamatult Billi torustiku otsas oleva kraani juurde.
Et konkurentsis püsida, alandas ka Ed oma hinnamäära 75% võrra ning ostis veel kaks ämbrit, kattis need kaanega ning hakkas vedama iga korraga neli ämbrit. Parema teenuse pakkumiseks palkas ta oma kaks poega endale abiks, et töötada vahetustega nii öösel kui ka nädalavahetustel. Kui ta pojad läksid kolledzisse õppima, ütles ta neile: "Kiirustage tagasi, sest ühel päeval kuulub see äri teile."
Mingil põhjusel ei tulnud aga ta pojad pärast kooli lõpetamist enam tagasi. Lõpuks palkas ta töötajad, kelle tõttu tekkis tal probleeme ametiühingutega. Ametiühingud nõudsid suuremat palka, kõrgemat tulu ja soovisid, et nende liikmed kannaksid ainult ühte ämbrit korraga.
Bill sai aga aru, et kui üks küla vajab vett, vajavad seda ka teised. Ta tegi oma äriplaani ümber ning asus müüma oma kiiret, suuremahulist, madala hinnaga puhta vee tarnesüsteemi külade jaoks üle kogu maailma. Ta teenib ainult ühe penni kohaletoimetatud ämbritäie vee kohta, kuid ta tarnib miljoneid ämbreid vett päevas. Olenemata sellest, kas ta töötab või mitte, tarvitavad inimesed miljoneid ämbreid vett ning kogu see raha voolab tema pangaarvele. Bill töötas välja torustiku, mis toob nii raha tema arvele kui ka vett küladele.
Bill elas veel kaua õnnelikult ning Ed tegi kogu oma ülejäänud elu rasket tööd ja rabeles finantsraskustes.
Me õpime enda kohta alati kõige rohkem ebaõnnestumiste kaudu - seega ärge kartke ebaõnnestumisi. Ebaõnnestumine on osa edu protsessist. Te ei saavuta edu ilma ebaõnnestumisteta. Inimesed, kes ei tea midagi ebaõnnestumistest, on edutud.
Sinu edu suurus on mõõdetav sinu soovi tugevusega, sinu unistuse suurusega, ja kuidas sa pettumustega sellel teel hakkama saad.
Rahavoo kvadrant
Robert T. Kiyosaki
1 comment:
Kahju, et ma ei lugenud seda raamatut ja ka teisi Kiyosaki raamatuid varem. Kiyosaki raamatud on mõtlemapanevad ja kaasakiskuvad.
R.L
Post a Comment