ELU

Elu on võimalik elada, kas kõrvaseisjana või sündmustes osalejana. Kõrvalseisjana on elu alati turvalisem, sest sündmustes osalejal läheb alati, kas hästi või halvasti. Ja hästi või halvasti minek ei ole isegi mitte alati seotud sellega kellel õigus on.

Elus on olemas väga raskeid küsimusi, millele vastust anda ei ole võimalik ennem kui need tegelikult juhtuvad. Nagu näiteks, mida teed sina, kui sul on valida kas sõita otsa inimesele või betoonseinale? Aga mida sa teeksid siis, kui sul oleks valida koera ja betoonseina vahel? Aga sinu enda koera ja betoonseina?

Mida sa teeksid siis, kui su maja oleks leekides ja seal sees sinu abikaasa, laps ja koer? Kas sa läheksid neile sisse järele? Kelle päästaksid esimesena? Aga kelle siis, kui leegitsevas majas oleks võõras inimene ja sinu enda koer?

Räägitakse ju, et tark inimene hoiab enda nahka. Aga kas see ikka on inimese vääriline vaadata pealt kuidas kõrval teist pekstakse, sest vahele minnes saaks ju ise ka peksa? Aga kas sa läheksid vahele, kui näeksid selgelt, et tulemus oleks sinu kahjuks?

Kui kaugele oleksime meie valmis minema, et päästa oma sõpra, oma lähedast, teist inimest või elusolevust teades, et lõpptulemusena võib selle läbi ise kannatada saada?

Need on küsimused, millele vastata ei ole võimalik. Vastus neile küsimustele ei ole tõene ennem kui päriselus neid valikuid teha ei ole vaja. Ja igal inimesel on omad piirid millest tegutsema hakatakse ja omad väärtushinnangud, mis otsuseid mõjutavad. Ja selliste valikute tegemisel ei saa olla õiget ja kohustuslikku tegutsemist kuna ka inimeste taluvuspiirid on erinevad.

Ei saa süüdistada inimest, kes ei torma teisele leekidesse järele teda päästma. Aga kindlasti on see inimene kangelane, kes seda teeb. Aga kui see inimene ise lõpuks põletushaavade tõttu hukkub, kes teist päästma läks, kas siis see kangelastegu oli seda väärt või oli see pigem rumalus?

Samuti nagu ei saa olla tõene deklaratsioon, et mina ei varastaks kunagi. Kas ikka ei varastaks? Mitte mingisugusel puhul? Aga kui sa oled nälga suremas või sinu lapsed on nälga suremas ja sa näed teise aknal pirukat nii ootavalt sind kutsumas? Kas see oleks vargus? Kas selle eest oleks võimalik hukka mõista? Ja kuidas sellisel puhul suhtuda inimesesse, kes annab sellise varguse politseisse? Kas isake Madeleine oli kurjategija Jean-Valjean, kes oli eluaegset sunnitööd väärt saia varastamise eest?

Kui Jean-Valjean ei oleks põgenenud vanglast oleksid paljud heateod tegemata jäänud, mille tõttu nii mõnegi inimese elu oleks palju halvem olnud. Isakese Madeleini olemasolu tähendas elu mitmele inimesele, kes muidu oleksid saatuse hoolde jäetuna lihtsalt surnud. Isake Madeleine ehk Jean-Valjean elas oma elu väärtuslikult, sest tema elas südame järgi.

Mis asi on inimlikkus? Mis teeb meist inimese? Kahel jalal käimine või oskus raha teha? Või on see hoopis muu?

Milleks me oleme siia ellu loodud? Sugu jätkama? Või midagi maailmale andma?

Milleks me oleme olemas? Kas selleks võib olla mingi põhjus? Kas äkki selleks, et midagi tagasi anda?

Äkki on meie kõigi olemasolul mingi konkreetne põhjus? Äkki me ei ole siiski mitte lihtsalt loodud eksisteerima ja võtma võtma võtma... Äkki me oleme loodud millegi suurema jaoks? Äkki on meie eksistentsil ja arengul mingi mõte universumi jaoks?

Juhul kui seda ei ole, siis tekib tõesti küsimus milles me erineme agent Smithi väga tabavast ütlusest, et inimrass on mingi viirus, haigus, selle planeedi vähkkasvaja, epideemia.... Et me ainult võtame ilma midagi tagasi andmata ja hävitame enda ümber kõik elava...

Iga inimese jaoks on elul väärtus, mis tavaliselt seisneb inimese enda eksistentsis. Aga kas see siiski on õige väärtus? Eriti kui mõtelda selle peale, et me ei ole igavesed ja läheme kõige kaduva teed igal juhul, küsimus on ainult ajas. Meie eluiga, 60 aastat, ei ole aeg mida nimetamisväärseks pidada.

Ainuke asi, mida me suudame siin elus teha on täita "eluringi". Meie vanemad annavad meile elu, meie anname elu oma järglastele ja nemad jällegi oma järglastele. Põrmust oleme me tulnud ja põrmuks me ka saame.

Seega saab meie eksistentsi ainuke mõte olla elu ülevalhoidmine ja edasikandmine. Nii enda laste näol kui ka meie lähedaste toetamise ja kogu elava hoidmise ja toetamise näol.

Raha ei oma maailmas mitte mingisugust tegelikku väärtust. Raha on tegelikult ainult paberitükike, millele inimene on andnud mõttelise väärtuse. Kuid mille mõttelise väärtuse tõttu on inimesed valmis ära unustama kõik mis tegelikult maailmas tähtis. Raha nimel hüljatakse oma parimad sõbrad, oma sugulased, lähevad lõhki perekonnad ja isegi pööravad tülli õed-vennad.