Ära joo

Ema, ma läksin oma sõpradega peole ja mäletan seda, mida sa ütlesid - ärge jooge. Sa palusid seda, sest ma pidin sõitma peale seda. Seega jõin ainult limpsi. Ma olin uhke enda üle, sest järgisin nõu. Vastupidiselt minu sõbrad, kuid mina tegin õige valiku. Kui pidu läbi, läksid kõik auto peale, kuigi nad ei olnud sõiduvalmis. Ma teadsin, et mina olen kaine. Ema, ma ei suutnud ette kujutada, mis mind ees ootas ... Nüüd magan asfaldil ja kuulen, kuidas politseinikud räägivad ... Veri on mööda asfalti ja ma püüan kõigest jõust olla nutmata ... Kuulen arste rääkimas, et ma ei tule sellest välja ... Ma olen kindel, et see teine sõber, kes sõitis, ei arvanud, et sõidab nii kiiresti. Lõppude lõpuks, tema oli otsustanud juua ja mina pidin nüüd surema. Miks nad teevad nii ema?!?! Kuigi teavad, et hävitavad elusid. Valu, mida tunnen on nagu oleks mind löödud mitmete nugadega. Ütle õele, et ta ei kardaks ja isale, et ta oleks tugev. Keegi oleks pidanud ütlema sellele sõbra ... le, et ei tohi juua kui kavatseb sõita. Võib-olla kui tema vanemad oleksid rääkinud seda talle nagu sina mulle, oleksin ma veel elus. Hingamine muutub üha nõrgemaks ja mind hirmutab see ema. Need on minu viimased hetked ja ma olen nii meeleheitel! Tahaksin nii kallistada sind ja öelda sulle kui palju ma armastan sind ... Ma armastan sind ema ... Hüvasti ... Need sõnad kirjutas üks ajakirjanik, kes oli kohal õnnetuspaigal. Tüdruk sosistas enne oma surma need sõnad ja vapustatud ajakirjanik kirjutas need üles. Sama ajakirjanik alustas kampaaniat nimetatud teemaga joobes liiklemise vastu.