Suur osa minu elust on seotud minu koertega. Kuid hoolimata sellest on mul olemas ka elu, mis ei ole koertega seotud. Üllatusid? Ei ole midagi, see on üllatuseks paljudele ja üllatab vahest mind ennastki (muigan). Sellel lehel kajastub minu elu teine pool, mis ei ole koertega seotud. Kui sa tulid siia lootusega lugeda koertest, siis soovitan sul minna meie Valgete Lambakoerte lehele aadressil www.whiteshepherd.ee, kust leiad rohkem infot meie koerte ning meie koerapidamisfilosoofia kohta.
Toon siia siiski ühe kuulsa tsitaadi, mis annab aimu, mida ma koertest mõtlen.
Maailma parim sõber võib pöörduda inimese vastu ja saada tema vaenlaseks. Tema tütar ja poeg, keda ta hoole ja armastusega on kasvatanud, võivad muutuda tänamatuks. Need, kes on meile kõige lähedasemad ja kallimad, need, kellele oleme usaldanud oma isikliku õnne ja hea nime, võivad saatuse tahtel osutuda reeturiteks. Inimene võib kaotada kogu oma raha. See lahkub ta juurest just siis, kui ta vajaks seda kõige enam. Mõtlematu pahateoga võib inimene üheainsa hetkega hävitada oma hea nime. Inimesed, kes on valmis põlvili laskuma ja meid austama, siis kui meil läheb hästi, võivad olla esimesed, kes viskavad meie pihta kivi, kui ebaõnn meie pea kohale süngeid pilvi kogub. Inimese ainus võimalik täiesti omakasupüüdmatu sõber selles isekas maailmas, sõber, kes teda kunagi ei hülga, kes ei osutu kunagi tänamatuks ega reeturlikuks, on koer. Koer on inimesega rikkuses ja vaesuses, tervises ja haiguses. Ta on valmis magama külmal maapinnal, lõikavas talvetuules ja lumetuisus, ainult et olla oma peremehe läheduses. Ta suudleb kätt, millel pole talle süüa anda, ta lakub haavu ja vermeid, mis on saadud kokkupõrgetes maailma toorusega. Ta valvab kerjuse und, nagu oleks see prints. Kui kõik teised sõbrad on su maha jätnud, jääb tema ikka. Kui rikkus haihtub ja maine puruneb kildudeks, siiski on tema armastus sama jääv nagu päikese teekond taevavõlvil. Kui saatus tõukab peremehe heidikuna maailma sõpradeta ja kodutuna, ei nõua truu koer kõrgemat privileegi, kui vaid teda saata, kaitsta teda ohtude eest, võidelda ta vaenlaste vastu. Ja kui saabub lõppvaatus ning surm võtab peremehe endaga kaasa ja ta keha pannakse külma maapinda, kui kõik teised sõbrad lähevad oma teed, siis jääb hauakünka kõrvale vaid üllameelne koer, pea käppade vahel ja silmad kurvad, kuid ikka erksalt valvas, ustav ja truu isegi surmas. See tekst on jäädvustatud üheksateistkümnendal sajandil monumendile, mis asub Missouri osariigis ühe kohtumaja ees. See oli George Graham Vesti kõne vandekohtunikele, kes mõistsid kohut mehe üle, kelle käe läbi sai hukka armastatud koer.
George Graham Vest - c. 1855
No comments:
Post a Comment