Nagu ahastav karje öös...

Lähedase kaotamise järel vallutab meid ahastus ja valu, millele järgneb lõputu pime tühjus meie hinges……

Kaotada sõpra on valus, kaotada sõpra, kes on sulle sama kallis nagu iga teinegi perekonnaliige on aga veelgi valusam. See tunne on lausa sõnulseletamatult valus. Kui seda kuuldaks siis oleks see nagu ahastav karje öös. Kui seda tuntaks siis oleks see sama valus nagu rebitaks sul südant tükkideks. See on sama valus tunne nagu lapsel, kes kaotab ema, sama valus nagu lapsel, kes kaotab vanaema ja sama valus nagu õel kes kaotab venna. See on nagu korraga variseks kokku terve maailm pisikesteks killukesteks ja alles jääb ainult ahastust täis tühjus. Tühjus, mida üritad täita neid killukesi tükk tüki järel kokku liites. Ja kui oled just sellega hakkama saanud kaotad järgmise omale kalli lähedase. Kui palju lähedasi üks inimene üldse jaksab kaotada, kui paljudel silmi sulgeda ja kui paljusid matta. Iga järgnev kord kui kalli lähedase kaotad on üha valusam just kui sinusse oleks kogunenud kõikide aegade valu. Nagu kogu maailma valu kontsentreeruks ühte kohta, sinu südamesse. Lisaks süütunne tegemata jäänud tegude ja tehtud vigade pärast. Ikka rohkem ja rohkem võtab aega sellest taastumine ja ikka väiksemad on killud millest üritad oma maailma kokku liita. Ikka raskem on jälle jalule tõusta ja öelda: “Ma olen valmis edasi minema”.

Kus asub see piir, kust maalt me enam ei suuda, ei jõua, ei jaksa…… Kust maalt saabub see hetk, millal me lõplikult alla anname. Kust maalt on elu meile nii valus, et edasi elada enam lihtsalt ei jaksa ja lihtsam tundub olla olemata.

Autor: Monika Laneman